15 juuli, 2011

Saladuseloor rikub pantvangide kojusaabumise rõõmu


Mida aeg edasi, seda hämmastavam on meedias leviv seisukoht, et tõde pantvangide loo kohta ei saa avalikkus võibolla kunagi teada. Postimees tõdeb tänases juhtkirjas alandlikult: „Võibolla panevad ajaloolased kunagi ka nende sündmuste tervikpildi kokku.“ Päevalehe juhtkiri nendib: „Me ei saa ilmselt kunagi teada, kes on need inimesed, kus kõik selle positiivse lahenduse nimel tegid ränka ja ohtlikku tööd.“ Delfi juhtkirja autor arvab: „Osadele küsimustele — näiteks lunaraha võimalik maksmine — ei saagi me iial vähemalt ametlikku kinnitust.“. Õhtulehes kirjutab Toomas Alatalu: „Täpset pilti Eesti jalgratturite vabastamisest ei saa me (vähemalt tänased lugejad) võibolla kunagi teada.“

Millest selline hämmastav konsensus, mis lausa kopeerib kogu juhtumiga seotud ametnike seisukohti? Eestis ei ole ju ometi riigimeediat, kellele saaks välisministeeriumist või Stenbocki majast korraldusi anda! Miks deklareerivad juhtkirjad juba ette, et demokraatlikus riigis pole võimalik tõde teada saada? Kes siis muu kui ajakirjandus, peab otsima visalt tõde pantvangikriisi kohta, nii nagu ajakirjandusele kohane? Sest me ei saa täna öelda, et me teaksime tõde. Tegelikult teame kogu juhtumist väga vähe.

(Veel veidram on see, et nendest sõnadest hoolimata ajakirjandus tegelikult otsib tõde ja teeb seda väga visalt. Ma tean seda raudkindlalt. Aga seda vastuolu juhtkirjade ja tegelikkuse vahel ma ei oska seletada.)

Mina olen veendunud, et Eesti riik on aruandekohustuslik oma kodanike ees. Need vahendid, mida kasutab välisministeerium, ei ole teenitud mitte kellegi muu kui riigi kodanike ja ettevõtete poolt. Ja kui riik on kodanike oma, siis on ka tõde kodanike oma.

Tundub, et riigiaparaat peab oma kodanikke eesthooldust vajavateks lasteks, kellele on parem, kui nad ei teagi kõike, mis ümberringi tundub. Et on olemas suuremaid, kõrgemaid ja võimsamaid jõude, millest ja mille tegevusest on parem mitte midagi teada.

Väidetava lunaraha maksmise kohta ütles välispoliitika eksprest Hannes Hanso: „Kui asi oli rahas, siis jumala eest, hea on, et me kunagi seda teada ei saa, sest see saadaks ikka väga vale sõnumi ülejäänud maailmale.“ Pole hullu, Hannes, õnneks ei tea seda kuldaväärt soovitust prantsuse, liibanoni ega teiste maade ajakirjanikud, kes püüavad selgust saada. Ja ei maksa lasta ennast segadusse ajada sellest „meie“-vormi kasutamisest Hanso poolt. Kui keegi lunaraha maksmisest midagi teab (millest on kirjutanud nii BBC kui Liibanoni ajakirjandus), siis tema kindlasti.

Kui kodanike kaastunne ja ühine hingamine, rõõm pantvangide vabastamise üle on tervitatud, siis miks ei ole võrdväärne ka soov jagada infot selle kohta, mis tegelikult sündis? Pole ju keegi nõudnud piirkonna topograafilisi kaarte koos jalgratturite täpsete peidupaikadega, vaid selget ja arusaadavat jutustust juhtunust. Välisminister Urmas Paeti vastuste infotühjus on juba muutunud lausa koomiliseks.

Mul on tunne, et paljud pantvangide omaksed on meie kaitsepolitsei või muude riigimeeste poolt kõvasti ära hirmutatud. (Kas panite tähele, et seitset eestlaste lendas Beirutist tagasi tooma samuti seitse kaitsepolitsei ametnikku – parajasti üks ametnik paaritunnise ülekuulamise läbiviimiseks ja instrueerimiseks enne avalikkusega kohtumist.) Paljud ajakirjanikud, kes pantvangide omastega kokku puutusid, rääkisid, et nende suust kõlas korduv fraas – me ei tohi praegu kõike rääkida. Ei tohi – see tähendab, et neile on tungivalt soovitatud mitte rääkida. Miks?

Vastuseta küsimused:

  • Mis motiivil jalgratturid rööviti?
  • Kes olid röövijad?
  • Kes saavutas pantvangide vabastamise?
  • Kas pantvangide eest maksti lunaraha?
  • Kas mehed tegid ise midagi sellist, mis neile tähelepanu tõmbas ja röövi põhjustas?
  • Kus nad vabastati?

12 kommentaari:

svenkunsing ütles ...

Oletame, et saamegi teada, et maksti 10m EUR nende eest. No ja siis? Mida me selle teadmisega peale hakkaks?

Hakkaks hinnanguid andma, et issand jumal, miks nii palju ja hakkaks siis pääsenuid tögama, et millal nemad ja nende suguvõsad ükskord riigile raha tagasi teenivad?

Teisalt mängiks selline teadmine kaardid kätte järgmistele usu- või muidu hulludele, kes äkki hakkaks pantvange võtma siis siinsamas Eestis või näiteks Venemaal või ükskõik kus. Kõik ju teaks, et erinevalt Kreekast on Eesti valitsusel raha nagu muda mere ääres ja seda antakse oma kodanike eest lahke käega välja. Sõjalist jõudu ja eriti veel võõra riigi territooriumil me ju rakendada ei suudaks niikuinii.

Anonüümne ütles ...

Jah, teeme kõik avalikuks. Pasundame maailmale, et iga röövitud eestlase eest maksti seitse hõbeseeklit. Ja siis imestame, mis kusagil jumalast hüljatud maanurkades järjest rohkem eestlasi kaduma hakkab.
Ja loomulikult peaks uurijad kohe avalikuks tegema kõik, mida nad teavad, sest see on ju tavaline praktika. Kesse enne kuulnud on, Eestis uurimise ajal mõnest asjast ei räägita. Meil on siin ikkagi vaba maa, vaba rahvas ja õigus teada.
Kas need kahe viimase sissekande etteheited natuke naiivsed pole?

Priit Hõbemägi ütles ...

Minu meelest tuleb asja vaadata laiemalt, mitte ainult Eesti mätta otsast. Lugeda kokku kui palju põhjalikke raamatuid on kirjutatud pantvangi-kriisidest, kuidas maailmapress neid on kui röntgeniga läbi valgustanud, rääkides nii rahast kui muust. Mis on veider koht on Eesti, et me teeme näo nagu tahaksid kõik korraga eestlasi nüüd kidnappama hakata. Väidetav lunaraha summa algab muide paarist miljonist eurost.

svenkunsing ütles ...

Jääb ikkagi segaseks, mis me sellest saame, et me seda teame? Mida me tulevikus teisiti teeks?

Andres Tropp ütles ...

suure tõenäosusega oli Eestil selles operatsioonis arvete maksmise roll. must töö tehti ära teiste (peamiselt prantslased jt.) poolt. kui need teised ei soovi operatsiooni detailide avalikustamist, siis tuleb meil sellega leppida. ja õigupoolest mida see teadmine meile juurde annaks? me teame tänaseks seda, et maailmas on ohtlikke paiku kuhu enda nina toppida ei maksa. kui mõned meist siiski sellest aru ei saa, siis Eesti riik on tõestanud, et suudab partnerite abiga hättasattunud koju tagasi tuua. ma olen sügavalt veendunud, et avalikkus ei pea teadma kuidas eriteenistused enda musta tööd teevad. keegi sellest õnnelikumaks ei muutu.

Obu ütles ...

Veel üks küsimus: Kelle rõõm on rikutud?

Anonüümne ütles ...

Liibanoni meedia: 7 eestlase eest maksti 10 mil €. http://www.naharnet.com/stories/en/10406-reports-estonia-paid-kidnappers-10-million-euro-ransom

Anonüümne ütles ...

Kaks nädalat tagasi vabastati Afganistanis 2 prantslasest pantvangi. Prantsuse välisminister keeldus igasugustest sisulistest kommentaaridest viidates võimalusele, et sellega võidakse kahjustada teiste pantvangide vabastamise võimalusi. Ma panen imeks, et ajakirjanduses pikka aega ja kõrgel positsioonil töötanud Priit Hõbemägi üritab enda tegevusega kahjustada hädas olevate inimeste huve. See kui Liibanoni press mingit mulli ajab ei tähenda veel seda, et Eesti press peab sama tobedalt käituma.

http://articles.cnn.com/2011-06-29/world/afghanistan.france.hostages_1_french-hostages-taliban-militants-afghanistan?_s=PM:WORLD

Värav ütles ...

Ma usun samuti, et eestlaste eest on parem varjata kas ja mitu miljonit lunaraha maksti. Enamik eestlasi oskab asju vaid oma isikliku mätta otsast vaadata ning pole nende meeste sõpradel/tuttavatel ning neil endil vaja kuulda seda, kuidas nad mõne arvates sinna olekski pidanud jääma.

Anonüümne ütles ...

Jama muidugi kui rõõm rikutud. Eesti ajakirjanikud (õnneks mitte küll kõik) ongi tasemel, et suudavad kümnerealisi kiunuvas kõneviisis nupukesi vorpida kui neile kuluhüvitiste tšekid ette anda. Rõõm on ju kord kuus majoneesipurke kokku lugeda, missest, et lugejale jube tüütu. Aga lunaraha tšekki millegipärast ei anta. Kurb.

Vallo ütles ...

See, et raha maksti on vist kõigile selge. Raha maksmine oli muidugi kuritegu. Nüüd on eestlastel hinnasilt küljes ja õhutame ise endi tulevasi röövimisi. Käib maailmasõda (ei tea mitmes)ja me oleme selles osalised. Sõjas kantakse ka ohvreid. Praeguse alistumisega terroristidele päästsime küll 7 elu, aga kui mõne aastaga kaotame selle tõttu 70 elu kas siis on kindel, et nende seitsme elud olid väärtuslikumad?
Karistusseadustikku tuleks kirjutada karistus terroristidele raha maksmise eest. See peab puudutama ka pantvangide lähisugulasi. On sõja aeg ja seadused peavad olema sõjaseadused.
Muidugi on tobe kui meie hoiame viimasena saladust mida kõik teavad ja kõik maailma terroristid kõige esimesena.

Anonüümne ütles ...

Leian, et Hõbemägi jpt kes end "uurivateks ajakirjanikeks" nimetavad, tekitavad om absoluutse tõeihalusega
1) iseendale pidevalt tööd ja leiba juurde
2) keeravad omavahel tülli nii lähedasi (perekondi), kaasmaalasi (eestimaalasi) kui õhutavad ka rahvusvahelist laenu.

Kas on ikka tõesti nii väga suur tahtmine teada saada maksumaksjatelt riigi nimel kokku korjatud iga üksiku tuhande või miljoni euro kulutamise asjaolusid? Oma pisikeste ja nõmedate tahtmistega rikuvad ajakirjanikud palju suuremaid ideaale ja pühimõtteid, tekitavad piina ja kannatausi palju laiemalt kui nad oma pisikese kollase ajakirjanduseks kutsutava mätta otsast ehk vaadata oskavad.