14 juuli, 2011

Kas PR-operatsioon oli tähtsam kui pantvangide kiire vabastamine?


Kui vaadata Liibanoni pantvangide vabastamise tausta, siis jääb üle ainult imestada, millised imelised kokkusattumised kõik sellele päevale on juhuslikult sattunud. Tuleb lihtsameelselt imestada või siis kahtlustada suurejoonelist, hästi ettevalmistatud rahvusvahelist PR-operatsiooni.
Miks toimus pantvangide vabastamine just nimelt neljapäeval?
Aga mõelge sellele, et neljapäev on Liibanoni uue valitsuse esimene ametisoleku päev. Milline suurepärane uudis on uuel, mitte just usaldusväärsust tekitava Hizbollah´ taustaga valitsusel kohe teatada kogu maailmale: 144 päeva Liibanonis röövlite käes pantvangis olnud eestlased on vabastatud, elus ja terved! Ja kogu maailmale tõesti – sest seda uudist tsiteeritakse üle maailma. Delfi tsiteerib ka Liibanoni meediat, kus arvatakse, et tegu oli koguni Süüria kingitusega ametise astunud Liibanoni valitsusele.
Teine õnnelik on Prantsusmaa. Neljapäeval, Prantsuse vabariigi rahvuspüha puhul korraldatakse kõikjal Prantsuse saatkondades pidulikke vastuvõtte riikide eliidile. Prantsuse riigiminister ja välis- ning Euroopa asjade minister Alain Juppe tegi avalduse, milles väljendas rõõmu eesti pantvangide vabastamise üle. Ta ütles: „Nad jõudsid täna hommikul Prantsuse suursaadiku residentsi Beirutis. Nüüd on nad kindlas kohas ning tänase päeva jooksul ühineb nendega eesti välisminister. ---Röövimise hetkest peale olin pidevas ühenduses oma ametivenna hr. Urmas Paetiga, kindlustamaks Eestile Prantsusmaa täieliku toetuse selles katsumuses. Ma kinnitasin talle, et teeme kõik võimaliku, aitamaks meie eesti sõpru nii, et nende seitse kaasmaalast saaksid kiiresti vabastatud.“
Kas pole imeline? Ühe käeviipega on pantvangikriisi otsustavaks lahendajaks osutunud Prantsusmaa, kel just tänasel vangide vabastamise päeval on rahvuspüha! Isegi Eesti välisminister liitus nendega Prantsuse territooriumil (saatkonnas). Ja kui Juppe ütleb, et ta kinnitas Urmas Paedale, et „teeme kõik võimaliku, et nende seitse kaasmaalast saaksid kiiresti vabastatud“, siis tuleb uskuda, et just nimelt prantslaste jõupingutused olid otsustavad.
Süüria, Liibanon, Prantsusmaa – kõik need riigid on pantvangide vabastamisest midagi saanud, ja mitte vähe. On peaaegu võimatu usukuda, et sellised asjad juhtuvad iseenesest, koordineerimata,. Isegi kui oleksime veendunud, et pantvange oleks võinud vabastada ka paar päeva varem, kuid PR-operatsiooni õnnestumise nimel oli vaja oodata Liibanoni valitsuse ametisseastumist ning Prantsuse rahvuspüha saabumist, siis kas tasub selle pärast pahandada? Kui vangide vabastamine ja lunaraha üleandmine oli juba varem kokku lepitud, siis võis veidike pidurit vajutada küll, et õnnenumber ette lööks.
Mulle tundub, et et kõige paremini on infot pantvangikriisi ajal kinni hoidnud just nimelt eesti ametivõimud. Ikka kuulsime uudiseid kas Liibanonist, Süüriast või viimasel ajal Prantsusmaalt. Mis oli üldse välisminister Paeda roll pantvangikriisis? Kas valitsuselt pantvangide väljaostmiseks vajalike miljonite eurode väljarääkimine?
(Ilmus esimest korda www.ekspress.ee, Reutersi fotol vabastatud pantvangid Beirutis Prantsuse saatkonna rõdul.)

1 kommentaar:

Toomas Vara ütles ...

Lunarahast rääkides - vaata tänast AK-d (kell 19:00 oli Paet stuudios, õhtul ilmselt kordab), välisministri otsesest vastusest kõrvalepõiklemine ja jutu kuludele viimine ei jäta minusugusele harrastuspoliitikavaatlejale küll mingeid kahtlusi, et maksti.
Tervitades Vara