Kas Indrek Tarand on ettur või lipp?

(Ilmus 16. juunil Eesti Ekspressis)

Vana mängur Edgar Savisaar mõtles Indrek Tarandi presidendimängu väljakule toomisega välja geniaalse käigu. Kujutan ette, et ta itsitas pihku, kui oma kombinatsiooni välja nuputas.
Erakondade ja meedia surve Savisaarele kasvas ju pidevalt ja lausa nõudis, et Keskerakond oma presidendikandidaadi esitaks. Miks seda nii väga vaja on, on täiesti selgusetu, sest tulevane president on sisuliselt valitud, istuv president kampaaniat ei tee ja kandideerib tõenäoliselt alles viimasel hetkel.
Küllap on asi taas mingis Eestile omases veidruses mängida valimismängu, millel pole muud eesmärki kui suviseid hapukurgihooaja ajalehti ja eetrit arutlustega täita.
Kõik ju ootasid, et dzotile viskub Savisaar ise ja kõrbeb parempoolsuse valusas valguses. Ja keegi ei saanud tõsiselt võtta neid libakandidaate, kelle nimed ajakirjandusest läbi lipsasid. Sest päris presidendikandidaate on Eestis ikka väga vähe – poliitikutest tulevad selles kaalukategoorias kõne alla täna vaid president Ilves, Siim Kallas ja Edgar Savisaar, ülejäänud on veel liiga õhukesed vennad või õed. Las koguvad poliitilist polstrit puusadele.
Tarandit välja käies võidab Savisaar igal juhul. Oletame, et kui Tarand peab vajalikuks nõustuda – on ju edevus on tema teine nimi – siis kandub tuli Savisaarelt ja Keskerakonnalt hoopis tema peale. Kui Tarand kandideerib ja kõrbeb, siis saab Savisaar väita, et Tarand oligi kõigi oma 100 000 pooldajaga kõigest ühepäevaliblikas, keda toetasid need, kes polnud rahul valitseva kliki rõhumispoliitikaga.
Kui Tarand ei nõustu, siis võib Savisaar käsi laiutada – näete, tegin, mis suutsin, aga sinder hüppas alt ära.
Tarandil on võita paljugi – Euroopas ja europarlamendis saab ta ennast tutvustada kui presidendikandidaati, avaneb võimalus testida oma populaarsust; ta võidab südameid, on terve suve pildil ning poliitikud on sunnitud talle reveranssi tegema.
On veel üks võimalus – Tarand läheb mänguga kaasa, kuid teeb seda kokkuleppel Ilvesega. Ühiselt annavad nad rahvale poliitlaeva dekil suurejoonelise etenduse, mis kestab kuni lõpeb suvi. Tulemus on muidugi ette määratud – ja kui arvamusküsitluste põhjal Tarand liiga populaarseks hakkab muutuma, siis loobub ta kandidatuurist.
Kokkuvõttes oleme saanud head tsirkust, ja kuigi see kõhtu ei täida, oleme oma meelt lahutanud, parimal juhul ka õpetatud meeste debattidest veidi targemaks saanud. Parem ikka kui mitte midagi.