Presidendi vastuvõtu korraldamine iseseisvuspäeval toimub presidendi kantselei ja välisministeeriumi koostöös. Kuna iseseisvuspäeva vastuvõtt on korraldatud presidendi (ja tema abikaasa) poolt oma külalistele, siis loomulikult kutsub president ise oma külalised.
Külaliste hulgas on tavaliselt poliitikuid, saadikuid, riigiametnikke, diplomaate, majandustegelasi, ühiskonnategelasi jt silmapaistvaid isikuid. Mingit kohustust kedagi tingimata kutsuda ei ole, kuigi protokoll näeb ette, mis on hea toon. Näiteks ei pea kutsuma kõiki Riigikogu saadikuid, kuigi ka seda võib teha. Kutsutakse tavaliselt koos abikaasaga.
(Varem, nt president Meri ajal oli selline kord, et heeroldi poolt teatatud kutsutu kaaslane sai olla vaid abikaasa või lähisugulane. Kui tegu ei olnud abikaasaga, siis heerold ei teatanud "elukaaslast", vaid sellisel juhul teatas kaaslase ees-ja perekonnanime, mõnel puhul ka elukutse.)
Oma külalised saab kutsuda ka presidendi proua, ja need nimed on nimekirjas eraldi kirjas, tavaliselt on seal vähem kui 10 inimest.
Kutsete väljasaatmise ja nimekirja kontrollimise korraldab välisministeeriumi protokolliosakond. Protokolliosakonna ülem on tavaliselt ka külaliste vastuvõtu peakorraldaja ja läheb viimasena külaliste rivis presidendipaari kätt suruma.
Välisministeeriumil mingit vetoõigust nimekirja üle ei ole. Nimekiri on kutsutute tegevusalade järgi koostatud ja varakult valmis, viimasel hetkel võib sinna veel kututuid lisanduda, kui presidendipaar seda soovib.
17 märts, 2009
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
5 kommentaari:
Palun, PALUN:
ärge rohkem presidendi vastuvõtust kirjutage, rääkige ega blogige;
samuti ärge analüüsige,
ärge kujundage hinnanguid,
ärge uurige, kes kontrollib nimekirju,
ärge selgitage välja, mida mõtleb E. Ilves,
ärge spekuleerige, mis juhtub järgmisel presidendi vastuvõtul,
ärge vahetage mõtteid teemal, millal algas vastuvõtu allakäik.
...sest see on täiesti mõttetu ja tühine teema, mis ei huvita ühtegi normaalset inimest.
Tekib küsimus, kas praegusel huvitaval ajal Ekspressi toimetuses ühtegi pakilisemat teemat tõesti ei teki, mida siis selles õnnetus raadiosaates hiljem kajastada?!
Fakk, tõesti, "let's analyze this" - presidendi vastuvõtt toimus 24. veebruar. Nii palju kui mina sellest aru saan, on antud postitus kirjutatud 17. märts. Sellise huvitava teema analüüsimisele kulus seega rohkem kui 3 nädalat. Väärib analüüsi, mis toimub selle inimese peas, kes rohkem kui 3 nädalat pärast pidu ikka veel vaagib JA KIRJUTAB sellest, mis viisil peokülaliste nimekiri moodustati. On see mingi maania, dementsus või põhjustavad seda ebatervet huvi eptileptoidsed häired?
WE NEED AN ANALYST!
Kuna Eesti Vabariigi presidendi abikaasa Evelin Ilves avaldas ajalehes Postimees teisipäeval teemal terve lehekülje suuruse artikli, siis järelikult ei ole vähetähtis kuigi teid isiklikult ära tüüdanud). Presidendi abikaasa artikkel ei ilmu ilma presidendi enda, tema nõunike ja kantselei heakskiiduta. Järelikult nad pidasid seda oluliseks, kas pole?
Let´s analyse this!
Näib, et selle teemaga astuti meie "ajakirjandusele" ikka üsna valusasti varba peale. See nn. "neljas võim" ei talu kohe mitte mingisugust kriitikat, kohe on pill lahti ja kisa taevani.
Masendav seltskond.
Jah.. tänases Postimehes jällegi pühendas Hendrik Toompere jun vast terve lehekülje mingile totakale peretülile teatris, mida nüüd on hakatud avalikkuse eest pesema.
Tegelt ma tulin siia tagasi, sest hommikul oli mingi paha hoog sees ja tunnistan, et läksin seda siin välja elades veits liiale. Ma ei tahtnud kuidagi isiklikuks minna.
Aga mis puutub ajakirjanduses käsitletavatesse teemadesse, siis selle osas olen ma ikkagi arvamusel, et eks TEIE oma toimetustes oletegi need, kes otsustavad, millest räägitakse, ja mis on n-ö teemaks.
Eesti kohta räägitakse tihti, et töötajate, seega ka kogu majanduse efektiivsus on madal. Ja üldiselt, olles puutunud kokku USA või Lääne-Euroopa maade töökultuuriga, olen ma selle hinnanguga suuresti nõus - Eestis kulutatakse palju aega (s.t kõige väärtuslikumat ressurssi) mõttetutele probleemidele. Eks see on kõikjal nii, et bürokraatiamasinas põrkuvad inimeste egod ja see pärsib arengut ja asjade sujuvat käiku. Aga meil on seda eriti palju. Ka erasektoris kulutatakse ebaproportsionaalselt palju auru mingite probleemide lahendamisele, mis peaksid kuuluma psühholoogia valdkonda. S.t üksteisele ärapanemisele.
Nõnda on ka meie n-ö avaliku ruumiga. Kui aur ei lähe just erinevate sammaste peale (see samba-, ordenite- ja muude taoliste nähtuste tähtsaks pidamine on siinmail ikka masendavalt tähtis), siis kulutatakse suur osa sellest nt vaidlustele, keda peaks kutsuma presidendi peole või nüüd siis jahutakse mingis teatris toimunud isiklike tülide teemadel. Palju läheb muidugi ka integratsiooni-teemadele, kuigi seal on vähemalt mingigi point sees.
Nagu näha, meeldib minulegi jahuda - olen juba päris pikalt kirjutama jäänud. Aga ettevõtjana pean ütlema, et Eestis tunnen suurt puudust konstruktiivsusest, nii erasektori poolel kui ka avalikus ruumis. See puudus häirib mind. Seetõttu vist pahandasin hommikul natuke liiast, nähes Ekspressi küljel viita pealkirjale "Kes kontrollib presidendi vastuvõtu nimekirja?" ja tulin sappi välja valama.
Aga no mingis mõttes ma loodan, et minu tähelepanek on mõistetav. Peaks üritama rääkida ikka olulisest. See peaks suuresti olema toimetuste initsiatiiv.
Tere,
jah, olen eelpool kirjutatuga täiesti nõus. Ma ise kirjutasin selle nimekirja teksti AINULT sellepärast, et üks blogi kommenteerija arvas, et kõike juhib välisministeerium. Nii et see oli vastukseks ühele küsimusele, oleksin seda pidanud ka tekstis märkima.
Tööviljakuse asjus - kah nõus. Ja soovitus on samuti õige - vähem auru vile peale, rohkem olulistele asjadele. Püüdkem niimoodi siis teha.
Postita kommentaar