04 august, 2011

Kogu tõde Erna retke allakäigust



Kaitseminister Mart Laar seisab varsti ees üks vastik tegevus. Ta peab selgeks tegema kaitseministeeriumi vahekorra Erna retke korraldava Erna seltsiga, mida mitmed tegev- ja reservohvitserid süüditavad asjatundmatuses ja omakasupüüdlikkuses.

Möödunud aasta jooksul võtsid minuga ühendust mitmed väärikad isikud nii mundris kui tsiviilriietuses ning kurtsid oma muret Erna retke pärast. Nende jutt oli pehmelt öeldes jahmatav, paljastades Erna retke allakäigu pika raja.

Erna retke allakäigu probleem ise on üle elanud kolm kaitseministrit. Räägitakse, et juba admiral Tarmo Kõuts otsinud inimest, kes Erna retke korraldamise üle võtaks, kuid tahtmine on taevariik, saamine on iseasi. Asi lõhnas halvasti ka kaitseminister Jaak Aaviksoo ajal, kuid ei kõrvetanud näppe nii kõvasti kui Pronksmees või Vabadussammas. Mart Laar peab ilmselt selle karika tühjaks jooma.

Erna retke korraldab MTÜ Sõjalis-sportlik selts Erna. Erna grupp oli Talvesõjast osavõtnutest moodustatud luureüksus, mis tegi 1941. aasta suvel dessandi punaväe tagalasse Salmistusse ja liikus edasi Kautlasse, kus pidas maha lahingu vastase ülekaalukate jõududega. Erna kodulehel kirjutatakse, et retk on saanud "maailma üheks pikemaks ja raskemaks militaarvõistluseks".

Selle üle saab vaielda, kuid selge on see, et retk on suur meediasündmus ja põnev vaatemäng, mida telekanalid jälgivad: rannikule lähenevad mootorpaadid, relvastatud võitlejad, plahvatused ja taevasse tõusvad veesambad, mida võib näha ka neljapäevase, 4. augusti Postimehe esiküljel. Oma osa on eksootikal, machoismil, kaugetest maadest pärit osalejatel.

Erna hädadest kõige hullem on Ernat tabanud stagnatsioon. Retk on arengus paigale tardunud ja kaotanud suure osa oma võlust. Et olla proffide ja välismaalaste jaoks huvitav, selleks tuleb igal aastal midagi uut välja mõelda, olla innovaatiline. Kuid Ernal on just vastupidi - igal aastal samad ülesanded. Võisteldakse punktide peale, aga punktide kogumise süsteem ise pole päris selge. Proffidele see ei istu ning kui Ernal midagi ei muutu, siis nad enam siia ei tule. Nemad otsivad uusi väljakutseid, mitte kordusõppusi. Luurepataljon tänavu näiteks Ernal ei osale.

Kohtunikeks on Ernal olnud juba aastaid Soome rahuvalvajad. Kunagi kutsuti nad siia kui välismaalased, et oleks autoriteetsem. Kuid Soome sinibaretid on tegelikult tavalised Soome onukesed, kes tihtipeale võtvat kogu üritust kui mõnusat võimalust paar päeva metsa all napsitada. Väidetavalt oli neil algul ka probleem oma võimu tunnetamisega, kuid nad kutsuti korrale. Siiski pole nad väljaõppinud kohtunikud, tihtipeale ei ole neil arusaamist oma ülesannetest, nad ei jõua asjasse süveneda, sest saabuvad kohale viimasel hetkel.

Kõige keerulisem on vastata küsimusele, et mis see Erna retk õigupoolest on? Kas rõhk on sõjalisel, sportlikul või mängulisel tegevusel? Kui alguses oli tegu sõjalise mänguga, siis tänaseks on asi kaldunud rohkem spordi poole. Sport - see on tulemused ja punktisüsteem - kiireim aeg, aja peale jooksmine. Vahe ongi selles, et spordis jahitakse ja mõõdetakse punkte, sõjalises võistluses on aga vaja mõistust, sõjaliste operatsioonide planeerimist ja nende läbiviimist. Sõjaline võistlus käib eesmärgi saavutamise, mitte aja peale. Erna retkele aga siginesid köiel ronimised ja raskuste vedamised, mille eest punkte jagati.

Tagajärg on see, et kui varem saadeti Ernale parima ettevalmistusega üksusi, vahepeal koguni eliitüksusi, siis nüüd osale seal enam isegi kaitseväe luurepataljon, sest see pole enam koht, kus midagi juurde õppida saab.

Aja jooksul on võistlus läinud pikemaks, venides 2-3 päevalt 4-5 päeva peale. Võistkondade hulk tõusis, see aga tõi omakorda kaasa uusi probleeme. Võit hakkas sõltuma rohkem sellest, kas mees- või naikonnal õnne on või ei. Sest kui võistkondi on palju, siis jäävad paratamatult osad neist ülesannetega öö peale, see aga muudab võistlemise tingimused ebavõrdseks. Näiteks on ju suur vahe, kas laskeülesannet täita öösel või päeval.

See ongi kriitikute sõnul suurim häda: Erna retk on kaotanud originaalsuse, see ei nõua võistlejatelt mõtlemist ja mõistust. Mäng peaks olema operatsioonikeskne, aga ei ole.

Erna retke korraldab MTÜ, mida juhib viieliikmeline juhatus. Juhatuse eesotsas on seltsi president reservkapten Meelis Rätsep. Retke korraldamiseks annab raha kaitseministeerium, mis on sisuliselt retke tellija. Kaitseministeerium võiks ju rusika lauale lüüa, ja nõuda ühe suurima sõjalise suveshow kiiret uuendamist, kuid seda pole tehtud. Miks siis?

Allikad räägivad, et asi on Meelis Rätsepas, kelle kindel positsioon MTÜ juhatuses lubaks suurte lahkhelide korral kaitseministeeriumiga lihtsalt Erna korraldajate tiimiga minema marssida, seltsile kuuluv Erna retke korraldamise õigus, kogemused ja traditsioon kaenla alla surutud. Ja olekski nii, et kaitseministeerium, Kaitseliit ja teised vaataksid vesise suuga pealt, kuidas Erna retk erakätesse ujub. Ja teist Erna retke juba naljalt korraldada ei saa.

Ka jutud, mida räägitakse Erna seltsi majandamisest - rahade, autode ja mobiiliarvete kasutamisest, perekondlikest sidemetest on üsna ebameeldivad, kuid ma ei hakka neid siin kordama. See on tellija ehk kaitseministeeriumi asi oma raha kulutamise üle valvata. Samas kiidavad mitmed kriitikud Meelis Rätseppa kui toredat ja tublit meest, kes heameelega on valmis retke korraldamisel pakutud ideid arvestama.

Probleeme on Ernal kuhjaga ja nendest räägitakse asjaomastes ringkondades palju. Räägitakse küll, aga siiani ei võetud midagi midagi ette. Vastik lugu ja kegi ei taha sellega käsi määrida. Sest need, kes tahaksid midagi muuta, peavad vajalikuks alustada Meelis Rätsepa väljavahetamisest. Kuid seda saab teha ainult juhatus, mis teda üksmeelselt toetab. Nokk kinni, saba lahti.

Erna Seltsi juhatuse otsus, et tänavune Erna retk jääb sellisel kujul viimaseks ning tulevikus toimub võistlus mõnes teises piirkonnas ja teisel kujul, on suurepärane kamuflaazh vana mädapaise varjamiseks, et ennetada kirurgilist vahelesekkumist. Rätsep ütles ERRile, et praegu alles arutatakse, kus ja millisel kujul hakatakse võistlust tulevikus korraldama. Ta kinnitas, et võistluse nimeks jääb ikka "Erna retk".

Kellele aga selle korraldamise õigus kuulub ja kelle sõna maksab? Äsja autasustas brigaadikindral Riho Terras, tõenäoliseim järgmine kaitsevägede juht Erna seltsi presidenti reservkaptenit Meelis Rätsepat Kaitseväe teenetemedaliga. Kas see oli kuldne käepigistus ja Rätsepa vaikne väljatõrjumine Ernast on alanud?

See kõik on kokku üks paras sõjalis-sportlik mäng, mis Mart Laarile kui retke peasponsorile hästi sobima peaks. On ju relvad talle Iisraeli relvatehingu aegadest palju huvi pakkunud.

(Artikkel on kaitstud autoriõigustega. Teksti avaldamine lubatud ainult autori loal. Soovijatel võtta ühendust aadressil: priith@gmail.com)

Foto: Joosep Martinson, EPL.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

"Erna grupp oli Talvesõjast osavõtnutest moodustatud luureüksus, mis tegi 1941. aasta suvel dessandi punaväe tagalasse Salmistusse"

Tore kuidas autor libiseb täielikult mööda faktist, et grupp oli Natsi-Saksamaa alluvuses ja tegutses osana Saksa vallutuspoliitikast.

innar ütles ...

Mis siis? See ei puutu hetkel asjasse.

Anonüümne ütles ...

Eesti keeles on üks hulk sõnu, millega on hea suvalisi surnuks lüüa. Need sõnad kõlavad lõhidalt: nac, puc, lic .

Maailmas aga on kaks tendentsi. Esimene neist on see, et ühe teatud valitud rahva finants-poliitilisel survel ühtedest sigadest rääkimine on lubatud ja teistest sigadest rääkimine paraku on keelatud.

Mis veel on maailmas probleemiks, et niipea kui tekitatakse mõni tabuteema, nii tekivad kohe ka pürgijad, kes hakkavad nac! puc! lic! karjuma ning tabutemade varjus hoopis omi isiklikke eesmärke saavutama. Kui tabuteemasid poleks, juuritaks säärased kergesti välja, aga vaat, väljavalituse kaitse all on see pisut keerulisem ja aeganõudvam protsess.

Ega ma muud eriti tahtnudki öelda.