Ma ei tea, kui suur on see kauplustekett Norras, millesse kuuluvad poed lõpetasid massimõrvar Breiviku pilte esiküljel avaldavate ajalehtede müümise, kuid algatus on tähelepanu vääriv. Veelgi tähelepanuväärsem on ajalehe Dagbladet peatoimetaja kiri lugejatele, kus ta portreede avaldamist õigustab.
Analüüsime neid kahte fakti. Mida öelda esimese kohta? Olgu kauplustekett suur või väike, kuid oluline on see, et paljud inimesed on aru saanud, et ajalehed neelavad Breiviku poolt ettesöödetud õngenööri ja on ennast juba kõvasti konksu otsa haakinud. Miks toimetused nii käituvad? Üks põhjus võib olla üksikmüügis. Näiteks tabloid VG oli Norra suurim ajaleht (kuulub Schibstedile). Kunagi ligi pool miljonit lehte päevas müünud toimetus on üksikmüügi vähenemise tõttu täbaras olukorras. Tänaseks on tiraazh langenud vähemalt poole võrra, põhjuseks ajalehtede tiraazhi üldine langus ning üksikmüügikohtade, eeskätt Narveseni kioskiketi kokkutõmbamine. See tähendab, et enam muid kohti peale supermarketite ja bensiinijaamade ajalehe müümiseks eriti polegi, sest kollaseid lehti ju koju ei tellita. Ka teine löögi alla sattunud ajaleht, Dagbladet on kollane ajaleht (kunagi tegutsesid ka Eestis korraga Õhtuleht ja SL Sõnumileht, mõlemad üsna sarnase sisuga.)
Tabloid lihtsalt peab ennast müüma seksi ja vägivallaga. Kui riigis on rõve massimõrvar, siis on tema nägu paratamatult kollaste lehtede esikülgedel, sest iga teine kujund mõjuks palju nõrgemalt.
Miks kauplused lehtede müümisest loobusid, sest läbimüük ju väheneb? Kas sellepärast, et müüjatel on Breiviku piltidest kõrini? Vaevalt, sest äri on äri. Pigem seepärast, et üksikmüügilehti-tabloide müüakse kassaliini juures. Neid ostetakse impulssostuna, neid viimase asjana toidukorvi peale torgates. Ning poes käivad sisseoste tegemas peamiselt pereemad, lapsed kaasas. Kujutage ette ema ja lapse kahekõnet: "Emme, kes see onu seal pildi peal on?" Ema vastab: "Lapsuke, see on ju kuulus massimõrvar Breivik, kes laskis maha 70 süütut last ühe saare peal!"
Kaupluste käitumise taga on ilmne klientide surve. Emad ei taha, et nende lapsed näeksid päevast päeva lastetapja naeratavat lõusta ajalehe esikaanel. Ja muide, kes küll tahaks oma toodet müüa Breiviku portree kõrval? Breivik määrib iga asja, pääsu pole.
Postimees kirjutab Helsingin Sanomate vahendusel, et Verdens Gangi ja Dagbladeti toimetused on juhtunust hämmingus. (Seda on küll raske uskuda, sest ega seal idioodid ei tööta. Olen ise VG toimetuses stazheerinud ja nägin, mille hoolikusega seal esikaant koostatakse, selleks oli isegi eraldi kujundaja IQDQXHMI.) Dagbladeti peatoimetaja Lars Helle on kirjutanud võrguväljaandesse pika kommentaari, mille lõpetas Harry Potterit parafraseerides, vihjates sellele, et Voldemorti nime (Breiviku esikaaneportree) tabuks kuulutamine ei kaota ära Voldemorti (Breiviku teemat) ennast.
See on erakordselt nõrk argumentatsioon ja näitab, et Dagbladeti peatoimetaja ei taha aru saada paberajalehtede muutunud positsioonist elektroonilise meedia poolt lõplikult muudetud maailmas. Peatoimetaja käitub kui ülemus, kes räägib rumalate lugejatega ja õpetab neid ajalehti "õigesti" kasutama. Tüüpiline "one-to-many" kommunikatsioon. Kuid tänapäeval lugejat selline koolipapa jutt lihtsalt enam ei huvita. Paberajaleht on vaid üks, pealegi tasuline võimalus lõputus tasuta uudiste maailmas. Kui leht lugejale ei meeldi, siis ta seda ei osta. Valikuvõimalusi on miljon: veebiportaalid, iPadid, nutitelefonid, televisioon, raadio. Tabloid ei ole enam ammu hädavajalik esmatarbekaup, kust leida kõneainet naabriga lobisemiseks. Tabloidi võib võtta, aga võib ka jätta, sest uudised leiavad meid tänapäeval ise üles, neid ei ole vaja üldse otsida.
Paistab, et lugejatel hakkab kõrini saama kollasest ajakirjandusest, tabloididest ja käskivast toonist kõrini saama.
Postitused
9 kommentaari:
Olen vägagi nõus, et lugejal hakkab kärkivast toonist villand saama. Me ei ela enam ammu maailmas, kus ajalehed ja nende toimetajad peavad esinema kui 'õpetajad ja tõekuulutajad', sellist funktsiooni kandsid ajalahede varem, kuid mitte praegusel ajal, kus info liigub väga erinevaid kanaleid pidi. Pigem tekitab see lugejas võõristust, rohkem ootaks toimetajalt analüütilisust ja kriitilist mõtlemist, mitte ühe oma veendumuse kindla tõena esitamist.
Vana pea, mälu veab alt. Oli Õhtuleht ja Sõnumileht, nende ühendamisel tekkis SL Õhtuleht.
Olen aastate jooksul oma brauseri kiirvalikust järjest eemaldanud: Delfi, Õhtulehe, Päevalehe, Postimehe.
Tõepoolest - selleks, et olla kursis pole vaja lugeda lehti. Isegi mitte online versioone. Uudised leiavad Sind üles sotsiaalmeediast ja telefonist.
Pigem on vaja mingisugust "meediafiltrit", mis ei laseks taas järjekordsel meediahaibil(jaapani maavärin ja tuumakriis, usumeandrusveerpalu, jalgratturid, massimõrvar) indiviidi ajusid koolutada.
Pärast sellist Ruussaare "muretsemist" on iga järgnev "mure" kasutamine teie saates muidugi eriti "usutav"
Aga see pole ammu enam isegi naljakas, et maailm on täis huvitavaid asju, Eesti on täis huvitavaid asju, aga ainus mida sa raadiost kuuled päevast päeva ja aastast aastasse on Savisaar. P.sk ajakirjandus
Veel tähelepanekuid. Eestis on nädalavahetusel Kolm möla saadet Vikerraadios, Kukus ja Raadio 2-s. Ja sel nädalal on siis KÕIGIS kolmes reformipartei ajalehe kokutav ajakirjanik. Eesti meedia ON p.sk
peamine puudujääk on selles "Paistab, et" - mentaliteedis. võibolla on nii, võibolla ei ole nii, võibolla on 3ndat moodi. aga kuidas selles lähemalt selgust saada.
... nt keskpäevatund koosneb ju peamiselt kuulujuttudest, see ei ole ajakirjandus eks ole.:)
"Tabloid lihtsalt peab ennast müüma seksi ja vägivallaga." A miks teistel seda teha ei lubata? Pordumajad on keelatud, koertevõitlused on keelatud (kukkede vist kah, härgade oma natuke veel võib?), gladiaatorid on keelatud, poksiringis vastast päris surnuks tampida ei tohi, linnaväljakul keppida ka ei lubata, isegi kui seda päris tasuta teha või häppeningiks nimetada... MIKS peavad tabloidid olemas olema? Äkki loeks inimesed asjalikke asju, kui p*ska ei pakuta, ja äkki oleks p*sakirjutajad siis sunnitud midagi arukamat tegema?
Postita kommentaar