Rein Langi mortiir

See kõik ei oleks pidanud nii minema. Eestist pidi viieteistkümne aastaga Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudma. Tallinnast pidi saama Reformierakonna kõikumatu kants. Jne jne.
Nüüd loen ma justiitsminister Rein Langi kirja rahandusminister Ivari Padarile ega usu oma silmi:
„…. kirjale on lisatud seaduse eelnõu ja selle seletuskirja projekt, mis võimaldaks ühepoolselt tööandjal vähendada töötaja palka 7% võrra, seejuures ilma, et selle õiguse maksma panemiseks peaks aeganõudvat kohtumenetlust läbima.“
Võib olla ma olen liiga naiivne selliste seisukohtade mõistmiseks (see oli iroonia!), kuid ma ei usu oma silmi. Minu arusaamise järgi on lääneliku demokraatia aluseks lepingu vankumatus. Üks inimene lepib teise inimesega kokku ja peab oma sõna. Meie vaba riigi seaduste järgi tunnistatakse Eestis seadusega isegi sõnalist lepingut, mida peetakse suureks sammuks edasi üldise usaldusväärsuse loomisel.
Ja mida me nüüd kuuleme – et nii riik kui tööandja saaksid seadusega õiguse ühepoolselt töötajaga sõlmitud töölepinguid muuta. Jah, mehed, juurte kallale, kirvega otse juurte kallale! Ja siis jooksuga Euroopa viie rikkama riigi poole teele!
Olen kuulnud, et Lang hoiab seda kahurit oma kuuri all juba pikemat aega ja on seda ka aeg-ajalt sealt välja veeretanud. Räägitakse, et sotsiaalministeeriumis võrreldi Langi ettepanekut ühepoolselt töötajate palkade kallale minna ühe musta minevikuga Lääne-Euroopa riigi diktatuurse minevikuga. Nimekas sotsiaaldemokraat nimetas ettepanekut Euroopa tööõiguse ajaloos pretsedendituks. Veelgi nimekam sotsiaaldemokraat ütles, et kui selline ettepanek peaks Riigikogus usaldushääletusega seotama, siis tuleb Reformierakonnal ja IRLil otsida sotside asemele need puuduolevad kümme häält kusagilt mujal.
See on pakkumine, mida Keskerakond ja Rahvaliit ei saa jätta kasutamata – veeretada koalitsiooni (miinus sotsid) tõrvas ja sulgedes ning seejärel Lossi platsile välja panna, kaelas sildid: „Nemad tahtsid ühepoolselt teie palka vähendada!“